|
Kuidas vanal ajal valetati ja mis siis sai, kui see välja tuli
Tiia Toomet
Ema ütles küll, et ära sa neid jääkarupildiga komme puhveti pealt kausi seest võta, need jäävad sünnipäevaks. Aga need olid šokolaadiga
ja vahvliga ja kui ühe ära võtsid, ei paistnud üldse välja. Vaas oli nii puhveti ääre peale pandud, et oleks niisamagi võinud maha kukkuda.
Killud jäid seina ja puhveti vahele, eemalt ei olnudki näha. Aga ema ikkagi nägi.
"Kes teab, kuidas see vaas katki läks?“ küsis ema. "Mina ei tea midagi,“ ütlesid sina ja läksid näost punaseks. "Su kleiditaskus on
jääkarukommi paber,“ ütles ema. "Kas sa käisid puhveti pealt kommi võtmas?“ "Mina ei tea midagi,“ ütlesid sina ja hakkasid nutma.
"Kõige halvem asja juures on, et sa valetad,“ ütles ema. "Mina ei tea midagi,“ ütlesid sina ja nutsid igaks juhuks väga valjusti. Aga rohkem
ei öelnud enam keegi midagi. Sinule ei öelnud ja omavahel ka ei öelnud. Kõigil olid kurvad näod peas. Vanaema jõi tee ära ja läks oma
tuppa. Ei tulnudki lohutama. Isa luges ajalehte. Ema seadis köögikapis nõusid. "Ma enam ei tee." "Hea küll," ütles ema. "Rohkem me seda
ei meenuta.“ Kõik said korraga rõõmsaks ja hakkasid läbisegi rääkima. Ja keegi ei meenutanud. Aga endale meenus küll. Ja iga kord
oli häbi.
|