Pane teksti lõigud õigesse järjekorda.

Klõpsa lõikudel ja lohista need õigesse kohta. Esimene lõik on

õiges kohas.

Tulepildujad
August Jakobson

Saunataat läks päeva ajal seda veidrat sõjaplatsi vaatama ega jõudnud ära imestada: lõkkeasemest polnud jälgegi, rohus aga - seal, kus ta pihta tuld loobiti - oli hulk hõbedasi ja kuldseid münte. Kuigi palju seda varandust ju ei olnud, aga asjaks oli see siiski. Ise sai taat uued püksid ja uued pastlad, eit sai uue triibulise seeliku ja uued kingad, poeg sai uue kuue ja pika säärega Vene saapad, saunauberik tehti aga tüki suuremaks ja talle meisterdati peale katus, mis oli alles katus - mitte odav õlgkatus, vaid päris ehtne ja kallis laastukatus!
Saunataat läks jaanilaupäeva õhtul hobusega metsa õitsile. Uni kippus peale, ta tahtis piipu põlema panna, et pea erk seisaks. Laadis saunataat piibukaba tubakat täis, otsis mööda taskuid: aga oh häda - tuleraud ja tael koju ununenud! Samas märkas aga saunataat põõsaste vahel suurt lõkketuld ja mõtles: "No mis nüüd enam häda, seal süüta kas või kõigi külameeste piibud põlema!"
Saunataat hakkas tule poole minema, ja kui ta üsna selle juurde oli jõudnud, nägi ta salka mehi, õitsilisi, kes istusid ringis lõkke ümber ning ajasid omavahel tasakesi juttu. Saunataat teretas, istus kah lõkke äärde, hakkas hargiga tuld segades parajat sütt otsima. Õitsilised aga ähvardasid teda sõbralikult sõrmega ja ütlesid: "Kannata nüüd, kannata, kallis külaline, pea kinni! Siin me sul tobi süüdata ei lase - pole niisuguset seadust. Võta söed kaasa, mine sinna, kust tulid, suitseta seal!" "Mille paganaga ma need kaasa võtan, ega ometi paljaste pihkudega!" naeris saunataat vastu. "Kuidas - milllega? Kuuehõlmaga!"
Saunataat vangutas kaheldes pead, ei osanud enam musta ega valget lausuda. On siis enne sihukest asja kuuldud-nähtud, et täie aruga mees tuld kuuehõlmas ringi kannab! Aga enne veel, kui ta midagi otsustada jõudis, võttiski üks meestest suure kühvli, kraapis hulga süsi kokku ja viskas need talle - kar-säuhti! - otse sülle. Seepeale pistis saunataat ummisjalu jooksma. Ta mõtles, et nüüd on ta vammus vist täitsa auklik, ja kihutas tagasi hobuse juurde. Alles siin tuli tal meelde söed hõlmast maha puistata. Ja vaatab ja vaatab saunataat ning imestab: kuub terve mis terve, süsi pole aga enam kuskil, nagu poleks ta neid ülepea kunagi oma kuuehõlmas kandnud!
Nõnda käis saunataat veel kolmel korral lõkke juurest tuld toomas, kuid tagajärg ikka üks ning sama: söed kadunud, kuub aga täiesti terve! Viimaks ajas see lugu tal südame täis ja ta siunas vihaselt: "Mõni tuli teil kah või asi! Tuul mul juba piibu tühjaks puhunud, aga ikka veel pole ma sellele tossu sisse saanud!" Kohe tõusis saunataadi ja lõkkevalvajate vahel äge tüli. Mehed kargasid kurjustades püsti, haarasid igaüks oma labida ja hakkasid saunataadi poole tuld loopima. Saunataat pistis hirmunult jooksma, tulevalvajad kisades kannul. Alles siis, kui kukk külas laulma hakkas ja ilm valgeks läks, jäid tagaajajad maha ja kadusid jälle metsa.