Emajõe sünd

Vanaisa oli loonud maailma ja selle üle laotanud taevatelgi sätendavate tähtede ja särava päikesega. Maa peal kasvasid ja kosusid taimed ja loomad. Kuid loomad ei kuulanud Vanaisa käske, vaid hakkasid üksteist taga kiusama ja vihkama. Siis kogus Vanaisa loomad kokku ja ütles neile nõnda: "Ma olen teid loonud, et igaüks oma elust rõõmu tunneks, teie aga hakkate üksteist vihkama ja kogunisti murdma. Ma näen, et teile on tarvis kuningat, kes teid valitseks ja ohjes hoiaks. Tema vastuvõtmiseks peate teie talle jõe kaevama, et ta selle kallastel võiks kõndida; jõgi aga kaevake hästi sügav ja lai, et kõik väikesed temas ruumi leiaksid, ja Emajõgi peab ta nimi olema. Aga mulda ärge pilduge laiali, vaid kuhjake mäeks ja selle peale lasen ma siis ilusa metsa kasvada, ja siin peab teie kuningas elama. Ja nüüd kähku tööle!"

Siis Vanaisa lahkus nende juurest ja kõik asusid kohe tööle. Jänes ja rebane märkisid ära, kuhu vesi voolama peab: jänes hüppas ees, rebane jooksis järel ja ta lohisev saba näitas tulevase Emajõe suunda. Mutt kündis esimese vao, mäger töötas sügavas, hunt kaapis, karu kandis ja pääsuke ning muud linnud olid kõik tegevuses.

Kui jõesäng oli valmis, tuli Vanaisa tööd vaatama. Ta oli kõigega rahul. Ta kiitis iga töölist. "Mutt ja karu, teie töötasite vist kõige usinamini, sest olete üleni porised. See porine kuub jäägu teile mälestuseks. Sina hunt, oled koonu ja jalgadega tublisti töötanud, sinule peavad must koon ja mustad jalad jääma. Aga kus on vähk? Kas ta magab?"

Vähk oli just mudast välja roninud ja pahandas, et Vanaisa polnud teda märganud. Ta hüüdis oma meelepahas: "Vanamees, kus su silmad on, et sa mind ei märganud? Nad on sul vist selja taga." – "Sina ninatark," oli vastus, "siitpeale peavad su omad silmad selja taga olema."

(Fr. R. Faehlmanni ainetel.)