Kägu
Leedu muinasjutt

Ennemuiste elas Leedumaal üks rikas ülik, kellel oli tütar ja kolm poega. Õde armastas oma vendi väga: kudus neile ilusaid salle ja põimis veel ilusamaid paelu.

Ent nad ei saanud kuigi kaua õnnelikult koos elada. Ühel kevadpäeval tungisid ristirüütlid Leedumaale: tapsid vanu, röövisid emadelt lapsi ning hävitasid tule ja mõõgaga kõik, mis ette sattus. Suurvürst Kestutis hakkas mehi koguma. Sõjasarved puhusid, mõõgad välkusid ja mehed tulid üle maa kokku ning läksid ristirüütlite vastu.

Ka kolm venda kuulsid sõjasarve hääli ja hüppasid hobuste selga, et sõita sõtta. Õde valas kibedaid pisaraid, õnnistas oma vendi ja saatis nad teele. Sõda lõppes leedulaste võiduga ja sõjamehed pöördusid koju tagasi. Õde ootas oma vendi: läks aeda, kastis pisaratega roosiõisi ja vaatas ise kogu aja teele. Ent ta ootas asjatult. Kõik kolm olid lahingus langenud. Ainult nende hobused tulid tagasi – tühjade sadulatega.

Õde, mõistes, et vennad ei tule enam kunagi koju, hakkas nii haledasti nutma, et teerada sai pisaratest märjaks. Perkunasel – kõuejumalal – hakkas temast kahju ja muutis ta käoks.

Igal kevadel sel ajal, kui hukkusid neiu vennad, hakkab kägu kukkuma. Nõnda kurdab ta kõigile oma vendade kaotust.